Ajalugu

Vääna-Jõesuu kui väärikas ja nooruslik küla

Vääna-Jõesuust sisemaa poole paiknevad muistsed naaberkülad Liikva ja Sõrve on Taani hindamisraamatus maksukogumise eesmärgil juba 1242 aastal kirja pandud. Arheoloogilised leiud annavad kinnitust, et põldu hariti siinkandis koguni tuhatkond aastat varem. Liikva küla Timmiste talu kiviaia seest leitud pronksist ja hõbedast naisteehete komplekt kinnitab, et kuulusime juba toona Euroopa kultuuriruumi.

Vääna-Jõesuu nime esimene pool Vääna tuleneb 1306 aastal Padise kloostri munkade poolt siiakanti rajatud tornlinnusest ja kloostrimõisast. Tsistertslaste kunagised kalakasvatuse tiigid on sealmail seniajani äratuntavad. Feien tähendab saksa keeles kaitsma, kindlustama. Sellest edasi tuli mõis nimega Faehna või Fähna kuni maakeeles suupärase kohanimeni Vääna.

See on ka jõe nimeks, mille suudmealal paikneb küla nimega Vääna-Jõesuu. Viti küla oma nimepäev on täpselt teada. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 6.juunil 1630 aastal Eestimaa Rüütelkonna tegevjuht Hermann Witt’ile hea teenistuse eest siinkandis kuus adramaad, kuhu Witt asutas mõisa. Ajapikku andis Witt’i mõis nime kogu Viti külale. Praegu asub mõisas Viti Kodu.

Seal samas teisel pool Klooga maanteed asub teinegi meie küla mõis, Vana-Pääla (saksa keeles Taubenpöwel). Selle mõisa arhailine vanabalti stiilis rootsiaegse mõisaarhitektuuri vanim ja vähe säilinud tagasihoidlik peahoone tüüp on haruldus. See mantelkorstnaga mõisahoone on paljus sarnane toonase taluarhitektuuriga. Uhkeid lossitüüpi mõisahooneid hakati Eestimaale ehitama sajand hiljem. Praegu on muinsuskaitse all olev hoone eravalduses ja restaureeritud elumajaks.

Vääna-Jõesuu ja teised siitkandi külad kuulusid Keila kihelkonna koosseisu. 1901 aastal ehitati Rannamõisasse abikirik, mis 1937 aastal iseseisvus ja moodustas oma koguduse. XIX sajandi lõpul hakati siitkandi talusid Vääna mõisniku Stackelbergi käest päriseks ostma. Ühena esimestest ostis 1871 aastal Kristjan Välja Naage külas Madise talu päriseks. 1922 aasta talude revisjon annab täpsemat teavat siinkandi talude kohta. Vitimõisa piirkonnas on nimetatud Soontevahe talu ja selle omanikke Marie Rikko ja Jaan Sompak; Luige talu ja Aleksander Kadapik; Räitsaku talu ja Jakob Sander; Pääla talu ja Villem Tõntsel ning Eduard Kadapik; Luige talu ja Aleksander Kadapik; Aiba talu ja Otto Allus; Viti mõisa endine härrastemaja ja Juhan Lehtmann jne.

Suur maailmapoliitika jõudis meie kanti 1912 aastal kui hakati ehitama Peeter Suure Merekindluse rannapatareide ja maismaakindlustuse vööndi kaitserajatisi. Need pidid kaitsma toonase kesisririigi pealinna Peterburi rünnakuteb eest merelt ja maismaalt. Neist kuulsaim meiekandis on Viti mõisast lõunapool paekivi klindiserval asuv esinduslik staabikindlus ehk „ kindralite punker, “ kust vajadusel oleks saanud binoklitega jälgida ja juhtida Suurupi–Lohusalu–Pakri poolsaarte vahele jäävat merelahingut! Rooduvarjendite betoonpunkrid mahutuvusega kuni 120 meest, ehitati meie kandis Viti mäele, Naage klindiserva sisse, Suurupisse ja mujale.

1930. aastatel hakkas Vääna-Jõesuust kujunema suvituspiirkond. Riigi poolt mõõdeti välja krundid ja müüdi soovijatele. 1938. aastal pühitseti sisse Artur Adsoni ja Marie Underi suvemaja, mis kahjuks ei ole säilinud. Aktiivne kohaliku elu edendaja oli nahatööstur Eduard Taska, kelle eestvedamisel loodi ja registreeriti 1937. aastal Vääna vallavalituses „ Vääna-Jõesuu Heakorra ja Kaunistamise Ühing. Ühingu koosolekuid peeti praeguseni Luige teel säilinud Õngitsejate Seltsi Kalastaja ruumides. Ühingu eesmärgiks oli Vääna-Jõesuu ja tema ümbruskonna heakord, jalg- ja sõiduteede korrashoid, supluspaikade ning suvituskohtade heaolu ja kohaliku seltsi- ja kultuurielu edendamine. Võideldi avalike alkoholi müügikohtade avamise vastu. Seega võiks praeguse Vääna-Jõesuu külaseltsi eelkäijaks lugeda 1937 aastal loodud kohalikku heakorra ja kaunistamise ühingut.

Tallinna linnavalitsuse initsiatiivil ehitati Vääna-Jõesuusse linnalastele suvelaager ehk toonases keelepruugis kolonii. 1938 aastal toimus laagri pidulik avamine, millest võtsid osa Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, Tallinna ülemlinnapea kindral Jaan Soots jt.

1933 aastal võeti siinkandis üles esimese Eesti helimängufilmi „ Päikese lapsed” loodusestseenid. Filmi režissöör oli Theodor Luts, peaosi mängisid Ants Eskola ja toonane miss Estonia Elfride Lepp-Strobel. Peale Teist maailmasõda väntas Tallinfilm siinkandis osaliselt filmi „ Perekond Männard.“ 1963 aastal tehti Türisalu pangal ja Vääna-Jõesuu rannas Lenfilmi linateose „ Hamlet “ võtted. Filmimise eesmärgil ehitati Türisalu pangaastangutele Helsingöri lossi koopia. Türisalu panka kutsutakse seniajani Hamletimäeks. Vääna-Jõesuu mererannas filmiti mitmete filmistuudiote meredessantee ja rannalahinguid.

Peale Teist maailmasõda asutati Vääna-Jõesuusse neli suurt lastelaagrit, toonase nimega pioneerilaagrit: endine Tallinna linna lastelaager läks raudteelaste käsutusse, ehitati suur Dvigateli tehase töötajate laste pioneerilaager, Tallinna lennujaama ning energeetikute laste laagrid. Tallinna tööstusettevõtete ja asutuste töötajatele moodustati aianduskooperatiive, kus oli võimalik kasutada 600-1000 ruutmeetri suuruseid krunte. Praeguseks on maa erastatud ja paljud endised suvitajad ja aiapidajad on ehitanud eeramud ja asunud siiakanti päriseks elama.

2013 aastal avati Vääna-Jõesuu kool. Kuna noorte ja püsielanike arv kasvab, on päevakorda kerkinud lasteaia ehitamine.

 

Heinart Puhkim

Aiandusühistu Tihase 2 viimane esimees ja Vääna-Jõesuu külaseltsi asutajaliige aastast 2009